Teema

Kõõm või hoopis seborroiline dermatiit?

Mis on seborroiline dermatiit? Teise nimega seborröa, seborroiline ekseem? Eristatakse kuiva ja rasust dermatiiti.

Kuiv tekib rasunäärmete alatalituse tagajärjel. Nahale tekib kuivusest ketendamine ja punetus. Juustega kaetud peanahale tekib kõõm, juuksed muutuvad peenemateks, võivad osaliselt välja langeda või tekib ekseem. Vaata pilte/ Enne ja pärast pildid. SIIT.

Kõõm  seevastu on seborroilise nahapõletiku mitte põletikuline, kergem vorm, mille korral liigse hulga surnud naharakkude irdumine põhjustab peanaha sügelemist ja valget või hallikat ketendust peanahal. Kõõm ei ole nakkav, kuid ta võib olla samuti püsiva iseloomuga.

Dermatiidi sümptomiteks on naha peenehelbeline kestendamine, kerge punetus ja naha kuivus või rasusus. Osadel inimestel lokaliseerub dermatiit vaid peanahale ja näole. Lööve tekib kulmudevahelisele alale, silmalaugudele, ninapiirkonda, kulmudele, kõrvadele, vuntside ja habemepiirkonda. Korraga ei pruugi kõik kohad haaratud olla. 

Seborroilise dermatiidi korral on nahk rasune ja õline. Ekseemi laigud tekivad seborroilistes piirkondades. Peanahal võivad juuksed koguni kokku kleepuda, tekivad hallikaskollakad ketud. Kirjeldatud foonil võib tekkida juuste väljalangemine, rasunäärmete kasvajad, vinntõbi.

Dermatiit võib tekkida kohtades milleks on peanahk, kõrvade ümbrus, peanaha äärealad ehk juuksepiir. Kuigi seborroilist dermatiiti peetakse liigse rasuerituse tagajärjeks, pole selle teke ikkagi veel teada kust ta pärineb. Seda probleemi võib mõjutada ka pärmseen nahal. Viimasel ajal arvatakse selleks olevat pärmseen (Pityrosporum ovale) mis esinevad nahal spooride kujul 90%-l inimestest, kuid nende aktiivne kasv käivitub ainult kõrgendatud naha ja rasunäärmete eritiste puhul ja kohaliku või üldise immuunsuse langusele, immuunsüsteemi nõrkus, mõningad infektsioonid, mis tekivad ravimite kasutamise järgselt ning meessuguhormoonid (androgeenid), mis  stimuleerivad rasunäärmete tööd. Ka Parkinsoni tõbi, strss ja pidev mure võivad olla dermatiidi põhjusteks, mõningane osa on ka toidul. 

Dermatiit enamasti kulgeb krooniliselt ja süveneb kevadel või sügisel. Ka pärmseenel on oma osa põletiku tekkimisel, sest seborroiline dermatiit on teise nimega ka rasune nahapõletik. Enamasti on lööve sümmeetriline ja ei sügele. Kõige enam haigestub siiski peanahk, tekib kõõm. Mõnedel inimestel esineb segatüübiline vorm- osad naha piirkonnad on kuivad ja osad rasused.

Dermatiit võib esineda igas vanuses, isegi imikueas.  Imikutel laheneb tavaliselt ise ja püsib vaid harva üle aasta. Statistika järgi kõige sagedamini on seda meestel. Suurenenud on rasu tootmine ja piirkonniti nahapõletik. Naha rasu on ka suurepärane kasvukeskkond paljudele patogeensetele mikroorganismidele, mis provotseerivad nahapõletikku. Elamiseks ja paljunemiseks kasutavad seened aktiivselt naha rasu ja võivad põhjustada nahapõletikku. Seetõttu asuvad põletikulised piirkonnad tavaliselt nahal, külluslikult varustatud rasunäärmete kohtades: seljal, rinnal, mõnes näopiirkonnas, peanahal. Mõningatel juhtudel võib viia erinevate tüsistusteni: alopeetsia (laiguline juuksetus), marrastused, kõõm, blefariit või konjunktiviit, põletikud jm.

Seborroiline dermatiit on krooniline haigus, mida võib ainult kontrolli all hoida, kuid kahjuks mitte välja ravida.

Ravi tuleks teha varakult esimeste haigustunnuste süvenemise korral, ennetamiseks ja mitte katkestada enne ravikuuri lõppu. Paljudel juhtudel aitab põhjuse kõrvaldamine sellest nahahaigusest vabaneda või vähendada haiguse progresseerumist ja kordumist. Tuleb ravida haigust esilekutsuvat faktorit. Viimasel ajal kasutatakse pärmseenele pidurdavalt mõjuvaid ravimeid.  Aktiivse ja liigse rasu eritumise eelsoodumust võivad põhjustada nii sisemised kui ka välised tegurid.

Haigust ägestavad põhjused:

aastaaja muutused, haigused, stress, hormonaalsed kõikumised, neuroloogilised häired, AIDS, ravimid. Kõikide nende põhjuste tulemusel suureneb rasueritus nahal mille tulemusel paljuneb nahal elav pärmseen. Pärmseen toitub naharasust, lõhustades selle endale seeditavateks vabadeks rasvhapeteks, mis  omakorda kahjuks ärritavad nahka ja tekitavad põletikku. Nahapõletikuga patsientidel näib olevat langenud ka resistentsus Pityrosporum ovale`le.

Sisemisteks teguriteks võivad olla näiteks endokriinsüsteemi haigused, närvisüsteemi haigused, epilepsia, Parkinsoni tõbi, geneetiline eelsoodumus seborröale, immuunsuse häired (HIV, AIDS, kaasasündinud immuunpuudulikkus) jt. Välistest teguritest võivad dermatiiti soodustada liighigistamine, külm õhk; vale  toitumine, vähene tsingi sisaldus toidus, avitaminoos PP, stressisituatsioon, leeliseliste pesuainete ja hügieenitoodete kasutamine.

Kahjustatud nahka kratsida ei tohi. Kahjustatud naha kriimustamine või sügamine võib tekitada teistkordse infektsiooni ja mädaniku. Kui haigus levib nina tiibadele, kulmudele, kõrvadele või kuulmekanalile, võivad tekkida nina ja neelu, silmalaugude ja kõrvade põletikulised haigused. Paljud patsiendid panevad tähele, et seborröa sümptomid võivad ägeneda, kui rikutakse dieeti ja alkohoolsete jookide kuritarvitamisel, samuti vürtsikaid, soolaseid ja magusaid toite süües. Dieedi jälgimisel sümptomid taanduvad ning paranemisprotsess kiireneb.

Seborroiline dermatiit peanahal võib meenutada tihti ka psoriaasi. Peanahal võib intensiivne kõõma teke tähendada ka algavat psoriaasi, kuigi psoriaasile tüüpiliste ketendavate naastude tekkimiseni võib minna paar aastat.

Ravi. Seborroiline dermatiit on krooniline haigus, mida võib ainult kontrolli all hoida.

Ravi tuleks teha haigustunnuste süvenemise korral ja ennetamiseks. Paljudel juhtudel aitab põhjuse kõrvaldamine sellest nahahaigusest vabaneda või vähendada haiguse progresseerumist ja kordumist. Ravitakse nii tagajärgi kui ka põhjust. Peanaha dermatiidi ravi toimub kompleksselt. Määratakse dieet, soovitatav on tarvitada toiduaineid, kus leidub rohkesti tsinki, vitamiine A, B, C ja PP, seleen.  Lisaks on soovitav kasutada seenevastast ravimit: kreemi, geeli või šampooni. Koos sellise raviga teostatakse põhihaiguse ravi, mis aitab kaasa seborröa tekkele. Võimaluse korral kõrvaldatakse haigust soodustavad faktorid, nt stress, hüpotermia, alatoitumine jt. Füsioteraapia on samuti üks seborroilise dermatiidi ravi osa. Selleks määratakse  darsonval, osooniravi, UV-kiirgus, laserravi või krüoteraapia.

Peanaha hooldus.

Peanaha hooldamisel ei tohiks kasutada tugevatoimelisi agressiivseid šampoone. Kasutatakse spetsiaalseid raviomadustega šampoone, mis sisaldavad antiseptilisi komponente, seenevastaseid ja põletikuvastased omadusi. (nt ketokonasool, teepuuõli, salitsüülhape, tsink, seleen, liitium, nõiapuu eks­trakt, kvassia jt). Head teeb ka peanaha sügavpuhastus antiseptiliste ja antibakteriaalsete peanaha sügavpuhastajatega. Seborroilise dermatiidi ravi saab teostada erinevate mudelite järgi, kasutades korraga mitut lahendust pakkuvat toodet või füsioteraapiat. Tablettidest aitavad nt antibiootikumid, antihistamiinikumid,  multivitamiini ja mineraalainete kompleksid.
Ravikreemidest võib kasutada seenevastaseid salve.  Arst võib määrata ka ravimeid, mis normaliseerivad seedetrakti ja teiste kaasuvate haiguste ravimiseks.

Peanahapildid/Seborroiline dermatiit. Ravis kasutati antibakteriaalset peanaha sügavpuhastajat + kõõmavastast šampooni + 1x nädalas osooniravi. Pilt 1,2,3,4 ekseemi laigud seborroilistes kohtades, milleks on peanahk, kõrvatagused ja peanaha juuksepiir. Pilt  5,6 peale 6 nädalast ravi. Ravi on olnud edukas.

Vaata pilte/ Enne ja pärast pildid. SIIT.

Soovid nõu saada või tulla juuste- ja peanahauuringule?

Olen tänulik kui saadad enda küsimuse või oma soovi mulle e-mailile: gerthy@trihholoogia.ee või täidad alloleva vormi.